Motivatsioon korda!
Inimene on motiveeritud siis, kui teeb endale meeldivat tööd meeldivas keskkonnas.
Edu = võimed + võimalused + motivatsioon. Kui kõik kolm komponenti on piisavad, siis on edu töös ja õppimises garanteeritud. Motivatsioon paneb sind tegutsema ja hoiab tegutsemas.
Juba kadunud Peter Drucker on öelnud, et seal, kus industriaalajastu inimene, küsib: " Missugune on minu töökirjeldus?", peab teadmusajastu inimene küsima: "Mis on minu panus?“
Me näeme end töövahendina teiste inimeste käes. Aga vaja on näha end kui lahenduste pakkujat, kes annab oma isikupärase töövahendite komplekti oluliste probleemide lahendamiseks.
Väga oluline on selgeks teha, mis on siis minu tugevused.
Üks oluline asi on sinna juurde vaja siiski lisada. Mõte „Tee seda, mida armastad“ on väga õige ja ilus, kuid ühe väikese agaga. See ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta.
Need, kes ütlevad, et järgi oma tugevusi, peavad silmas tavaliselt seda, et järgi oma andeid ja võimeid. Aga meis on ka indu ja tuld nende asjade tegemise suhtes, mis teistele võivad igavad tunduda.
Muuseas, ka neil, kel on veel töö, jätkub muresid küllaga.
Roger Boyes kirjutab, et unusta läbipõlemine, igavus on hoopis uus kontorihaigus. Paljud inimesed väidavad, et väsimus oma kontorites töö simuleerimisest tekitab rohkem negatiivset stressi kui liigne töökoormus.
Koolitustel räägitakse Covey Ajamaatriksi nn kolmanda kvadrandi inimeste sündroomist. Kui ikka oled ise mõtlema või rääkima hakanud sarnaselt Nukitsamehe nõiamoorile: „ Üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“, siis tea, et istud kolmandas kvadrandis.
Seda, et töö simuleerimine ja tegelemine ebaoluliste, tihti küll pakiliste asjadega on krooniline tööprobleem, kinnitavad ka FranklinCovey xQ (täideviimise) uuringud Eestis.
Umbes pool kogu tööajast läheb ebaoluliste tegevustega tegelemise nahka. Muidugi põhjus pole siin mitte lihtsalt laiskus või simuleerimine, vaid see, et inimesed tegelikult ei teagi, mis need olulised tegevused on, mida vaja teha, sest ei teata lõppeesmärki, kuhu suundutakse.
Ühe suure ettevõtte juht on öelnud oma alluvatele: “Kui sa vajad mind, et ennast motiveerida, siis me ei vaja sind”. See kehtib tegelikult kõikide organisatsioonide ja ametite puhul.
Inimesed ikka ootavad, et juht ja firma neid motiveeriks, esitamata kordagi küsimust, mis mind ennast tegelikult motiveerib ja tegutsema paneb? Kuidas leida enda juures üles motivatsiooniallikad, et ma ei peaks kogu aeg motivatsiooniteemaga oma juhti tüütama?
Inimene on motiveeritud siis, kui teeb endale meeldivat tööd meeldivas keskkonnas.
Edu = võimed + võimalused + motivatsioon. Kui kõik kolm komponenti on piisavad, siis on edu töös ja õppimises garanteeritud. Motivatsioon paneb sind tegutsema ja hoiab tegutsemas.
Juba kadunud Peter Drucker on öelnud, et seal, kus industriaalajastu inimene, küsib: " Missugune on minu töökirjeldus?", peab teadmusajastu inimene küsima: "Mis on minu panus?“
Me näeme end töövahendina teiste inimeste käes. Aga vaja on näha end kui lahenduste pakkujat, kes annab oma isikupärase töövahendite komplekti oluliste probleemide lahendamiseks.
Väga oluline on selgeks teha, mis on siis minu tugevused.
Üks oluline asi on sinna juurde vaja siiski lisada. Mõte „Tee seda, mida armastad“ on väga õige ja ilus, kuid ühe väikese agaga. See ei pruugi meid veel tööturukõlblikeks muuta. Keegi peab tahtma selle eest, mida ma armastan teha, ka maksta.
Need, kes ütlevad, et järgi oma tugevusi, peavad silmas tavaliselt seda, et järgi oma andeid ja võimeid. Aga meis on ka indu ja tuld nende asjade tegemise suhtes, mis teistele võivad igavad tunduda.
Muuseas, ka neil, kel on veel töö, jätkub muresid küllaga.
Roger Boyes kirjutab, et unusta läbipõlemine, igavus on hoopis uus kontorihaigus. Paljud inimesed väidavad, et väsimus oma kontorites töö simuleerimisest tekitab rohkem negatiivset stressi kui liigne töökoormus.
Koolitustel räägitakse Covey Ajamaatriksi nn kolmanda kvadrandi inimeste sündroomist. Kui ikka oled ise mõtlema või rääkima hakanud sarnaselt Nukitsamehe nõiamoorile: „ Üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“, siis tea, et istud kolmandas kvadrandis.
Seda, et töö simuleerimine ja tegelemine ebaoluliste, tihti küll pakiliste asjadega on krooniline tööprobleem, kinnitavad ka FranklinCovey xQ (täideviimise) uuringud Eestis.
Umbes pool kogu tööajast läheb ebaoluliste tegevustega tegelemise nahka. Muidugi põhjus pole siin mitte lihtsalt laiskus või simuleerimine, vaid see, et inimesed tegelikult ei teagi, mis need olulised tegevused on, mida vaja teha, sest ei teata lõppeesmärki, kuhu suundutakse.
Ühe suure ettevõtte juht on öelnud oma alluvatele: “Kui sa vajad mind, et ennast motiveerida, siis me ei vaja sind”. See kehtib tegelikult kõikide organisatsioonide ja ametite puhul.
Inimesed ikka ootavad, et juht ja firma neid motiveeriks, esitamata kordagi küsimust, mis mind ennast tegelikult motiveerib ja tegutsema paneb? Kuidas leida enda juures üles motivatsiooniallikad, et ma ei peaks kogu aeg motivatsiooniteemaga oma juhti tüütama?
Mis on motivatsioon?
Motivatsioon on meie elujõud. Kui meil ei ole motivatsiooni, võime sama hästi ka ära surra, sest meie siin olemisest ei ole enam tegelikult väga palju kasu.
Lugedes inimeste kommentaare motivatsiooni puudutavatele artiklitele, võib märgata, kui üheselt (ja samas kitsalt) tavapäraselt motivatsiooni käsitletakse.
Motivatsioonina käsitletakse miskit, mille pärast midagi tehakse.
Kui ma teen tööd palga pärast, siis selle lähenemise järgi on minu motivaatoriks palk. Kui teen midagi kiituse pärast, on minu motivaatoriks kiitus. Ja kui teen midagi hirmu pärast (kui ei tee, lastakse näiteks töölt lahti), on minu motivaatoriks hirm.
Tegelikkus on aga see, et välised nähtused võivad meid küll liikuma panna, aga sellel pole mingit pistmist motivatsiooniga.
Motivatsioon on tunne meie sees, et tahan seda teha. Alati, kui teeme midagi välise mõjul, ei ole me motiveeritud, vaid manipuleeritud. Selle illustreerimiseks mõtiskle nelja olukorra üle:
Olukord 1
Sul on kiire päev ja palju asjatoimetusi, kui sinu juurde tuleb täiesti võõras mees ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise!”.
Kuidas sa reageerid? Kas tõused püsti ja lähed, või saadaksid ta pikema jututa minema? Tõenäoliselt ei lase sa end suvalistel tüüpidel lihtsalt käsutada, mistõttu jätad sa minemata. Sul puudub motivatsioon.
Olukord 2
Sinu juurde tuleb sama mees samas olukorras ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise? Ma annan sulle selleks 500 eurot, ülejäänud raha võid endale jätta”.
Kuidas sa nüüd reageerid? Kas sa jätkuvalt ei viitsi end liigutada või leiaksid isegi kiirel ajal need 15 minutit, et jalutuskäik 500 euro eest ette võtta? Tõenäoliselt me kõik läheksime, eks? Miks sa lähed? Sest sa soovid saada raha.
Olukord 3
Sinu juurde tuleb sama mees ja tal on kaasas kolm “kantpead”. Ta ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Mine ja too mulle šokolaad. Kui sa ei lähe, võtame sul väikese sõrme kaasasolevate hekikääridega maha”
Eeldades, et nad on usutavad, siis kuidas sa reageerid? Kas võtaksid selle jalutuskäigu ette? Suure tõenäosusega jah, sest keegi meist ei taha ühest sõrmest ilma jääda. Miks sa lähed? Sest sa kardad, sul on hirm.
Olukord 4
Sulle helistab parim sõber, keda sa ei ole 10 aastat näinud. Ta ütleb sulle, et satub korraks linna ja vägev oleks üle pika aja kohtuda ning juttu puhuda. Te lepite tunni aja pärast kohtumise kokku.
Nüüd meenub sulle, et lapsepõlves istusite sageli ja unistasite ilusast elust. Selle kõige kõrvale pugisite kahepeale ära tahvli šokolaadi. “Mis oleks, kui ma hüppaks 200 meetri kaugusel olevast R-Kioskist läbi ja võtaks šokolaadi meie vestluse kõrvale?”, tekib sul mõte.
Kas sa viitsiksid minna? Kas keegi maksaks sulle selle eest? Või hoopiski hirmutab sind? Ei, sa läheksid selle pärast, et tunned end hästi. Sind motiveerib tunne.
Motivatsioon on meie elujõud. Kui meil ei ole motivatsiooni, võime sama hästi ka ära surra, sest meie siin olemisest ei ole enam tegelikult väga palju kasu.
Lugedes inimeste kommentaare motivatsiooni puudutavatele artiklitele, võib märgata, kui üheselt (ja samas kitsalt) tavapäraselt motivatsiooni käsitletakse.
Motivatsioonina käsitletakse miskit, mille pärast midagi tehakse.
Kui ma teen tööd palga pärast, siis selle lähenemise järgi on minu motivaatoriks palk. Kui teen midagi kiituse pärast, on minu motivaatoriks kiitus. Ja kui teen midagi hirmu pärast (kui ei tee, lastakse näiteks töölt lahti), on minu motivaatoriks hirm.
Tegelikkus on aga see, et välised nähtused võivad meid küll liikuma panna, aga sellel pole mingit pistmist motivatsiooniga.
Motivatsioon on tunne meie sees, et tahan seda teha. Alati, kui teeme midagi välise mõjul, ei ole me motiveeritud, vaid manipuleeritud. Selle illustreerimiseks mõtiskle nelja olukorra üle:
Olukord 1
Sul on kiire päev ja palju asjatoimetusi, kui sinu juurde tuleb täiesti võõras mees ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise!”.
Kuidas sa reageerid? Kas tõused püsti ja lähed, või saadaksid ta pikema jututa minema? Tõenäoliselt ei lase sa end suvalistel tüüpidel lihtsalt käsutada, mistõttu jätad sa minemata. Sul puudub motivatsioon.
Olukord 2
Sinu juurde tuleb sama mees samas olukorras ja ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Äkki lähed tood mulle ise? Ma annan sulle selleks 500 eurot, ülejäänud raha võid endale jätta”.
Kuidas sa nüüd reageerid? Kas sa jätkuvalt ei viitsi end liigutada või leiaksid isegi kiirel ajal need 15 minutit, et jalutuskäik 500 euro eest ette võtta? Tõenäoliselt me kõik läheksime, eks? Miks sa lähed? Sest sa soovid saada raha.
Olukord 3
Sinu juurde tuleb sama mees ja tal on kaasas kolm “kantpead”. Ta ütleb sulle: “Siit 200 meetri kaugusel on üks R-Kiosk. Mul on kõva šokolaadiisu, aga ma ise ei viitsi minna. Mine ja too mulle šokolaad. Kui sa ei lähe, võtame sul väikese sõrme kaasasolevate hekikääridega maha”
Eeldades, et nad on usutavad, siis kuidas sa reageerid? Kas võtaksid selle jalutuskäigu ette? Suure tõenäosusega jah, sest keegi meist ei taha ühest sõrmest ilma jääda. Miks sa lähed? Sest sa kardad, sul on hirm.
Olukord 4
Sulle helistab parim sõber, keda sa ei ole 10 aastat näinud. Ta ütleb sulle, et satub korraks linna ja vägev oleks üle pika aja kohtuda ning juttu puhuda. Te lepite tunni aja pärast kohtumise kokku.
Nüüd meenub sulle, et lapsepõlves istusite sageli ja unistasite ilusast elust. Selle kõige kõrvale pugisite kahepeale ära tahvli šokolaadi. “Mis oleks, kui ma hüppaks 200 meetri kaugusel olevast R-Kioskist läbi ja võtaks šokolaadi meie vestluse kõrvale?”, tekib sul mõte.
Kas sa viitsiksid minna? Kas keegi maksaks sulle selle eest? Või hoopiski hirmutab sind? Ei, sa läheksid selle pärast, et tunned end hästi. Sind motiveerib tunne.
Eralda palk tööst
Paljudel koolitustel kuuleme vastuseks küsimusele, miks sa tööl käid, et eks ikka raha pärast. On ju üsna normaalne, et me niimoodi tunneme – arved vajavad maksmist ja toit on vaja lauale tuua. Siiski, palka saame ju ainult ühel päeval kuus.
Seega tekib uus küsimus: “Kui me palka saame ainult ühel päeval kuus, siis mille nimel me ülejäänud 21 päeva tegutseme? Kas tõesti ainult järgmise palgapäeva nimel?”.
Kuna palgatingimused on sõltuvalt töölepingust 1-3 aastaks fikseeritud, on väga raske ainult palgast püsivat motivatsiooni leida. On selle kohta ju mitmeid uuringuid, kuidas palgatõus inimest hetkeks stimuleerib, kuid juba mõne nädala või kuu pärast langeb töötaja vanasse demotivatsiooni faasi tagasi. Miks?
Sest tegelikuks ja ainukeseks demotivaatoriks ei ole mitte väike palk, vaid sellele võivad lisaks olla mitmed muud teadvustamata tegurid. Kujuta näiteks ette, et inimese palk tõuseb 50 eurot – kui kaua see teda motiveerituna hoiab? Kas sellise palgatõusu puhul leiad motivatsiooni järgmised 6 kuud entusiastlikult kõike teha?
Loomulikult on olukord erinev, kui palk on 400 eurot, sest sellisel juhul ei räägi me mitte inimeste motiveerimisest, vaid nende elushoidmisest. Kui aga palk on selline, mis aitab inimesel end normaalselt ära elatada, siis tõenäoliselt 50 eurone palgatõus annab talle küll korraks vurtsu pingutada, kuid juba 2-3 kuu pärast on seis sama – motivatsiooni ei ole, ja esimene mõte on, et palgatõus peaks olukorda leevendama.
Seda vältimaks saabki appi võtta tehnika, mille käigus eraldame palga tööst. Kui tavapäraselt oleme harjunud need kaks asja omavahel peas otseses seoses hoidma (palk motiveerib mind töötama), siis oleks mõttekas hetkeks palk kõrvale tõsta ja vaadata tööd ennast. Jah, palk jääb ikka oluliseks, sest see on ju vajalik, kuid kuna palgatingimusi me ise jooksvalt mõjutada ei saa, võiksime keskenduda teguritele, mis on meie mõjuulatuses.
Mida me muuta saame?
Kui me ei ole just ettevõtte omanikud, on alati soovitud muudatuste läbiviimiseks piiratud võimalused. See reegel kehtib tegelikult veelgi laiemalt – me ei saa muuta meid ümbritsevaid inimesi ning olukordi, sest inimesed on sellised nagu nad on ja situatsioonid kujunevad selliseks nagu need kujunevad. Mõnikord meeldivad need meile rohkem ja teinekord vähem, kuid parim, mida me omalt poolt teha saame, on märgata ja kujundada teadlikult oma suhtumist nendesse inimestesse ja olukordadesse.
Kõik see, mis toimub aga meie peas, on meie vahetu kontrolli all. Me ei saa muuta seda, kuidas kolleeg meie kõrval istub (juhul, kui see meid häirib), kuid me saame muuta oma suhtumist tema istumisse. Me ei saa muuta seda, missugused tööülesanded juht meile annab, aga me saame muuta, kuidas me need ülesanded iseenda jaoks mõtestame – missuguse tähenduse nendele ülesannetele anname?
Hoiakud, harjumused ja tähendused on kolm olulist faktorit, mille teadlik arendamine meie sisemist motivatsiooni oluliselt mõjutada võivad. See ei ole alati lihtne, sest hoiakud ja harjumused on pikkade aastate jooksul välja kujunenud ning igasugune püüe neid muuta tekitab meis ettevaatlikkust ja ärevust – “Ma ju tean, kuidas see asi käib”, ütleb hääleke meie peas ning ei taha kuidagi seda teistmoodi näha.
Aga just see on koht esimeseks sammuks – oskus lahti lasta veendumustest, mis meid seni on juhtinud ja olema avatud uutele, mis võivad meie maailmakäsitlust avardada ja seestpoolt väljapoole uusi võimalusi pakkuda.
Paljudel koolitustel kuuleme vastuseks küsimusele, miks sa tööl käid, et eks ikka raha pärast. On ju üsna normaalne, et me niimoodi tunneme – arved vajavad maksmist ja toit on vaja lauale tuua. Siiski, palka saame ju ainult ühel päeval kuus.
Seega tekib uus küsimus: “Kui me palka saame ainult ühel päeval kuus, siis mille nimel me ülejäänud 21 päeva tegutseme? Kas tõesti ainult järgmise palgapäeva nimel?”.
Kuna palgatingimused on sõltuvalt töölepingust 1-3 aastaks fikseeritud, on väga raske ainult palgast püsivat motivatsiooni leida. On selle kohta ju mitmeid uuringuid, kuidas palgatõus inimest hetkeks stimuleerib, kuid juba mõne nädala või kuu pärast langeb töötaja vanasse demotivatsiooni faasi tagasi. Miks?
Sest tegelikuks ja ainukeseks demotivaatoriks ei ole mitte väike palk, vaid sellele võivad lisaks olla mitmed muud teadvustamata tegurid. Kujuta näiteks ette, et inimese palk tõuseb 50 eurot – kui kaua see teda motiveerituna hoiab? Kas sellise palgatõusu puhul leiad motivatsiooni järgmised 6 kuud entusiastlikult kõike teha?
Loomulikult on olukord erinev, kui palk on 400 eurot, sest sellisel juhul ei räägi me mitte inimeste motiveerimisest, vaid nende elushoidmisest. Kui aga palk on selline, mis aitab inimesel end normaalselt ära elatada, siis tõenäoliselt 50 eurone palgatõus annab talle küll korraks vurtsu pingutada, kuid juba 2-3 kuu pärast on seis sama – motivatsiooni ei ole, ja esimene mõte on, et palgatõus peaks olukorda leevendama.
Seda vältimaks saabki appi võtta tehnika, mille käigus eraldame palga tööst. Kui tavapäraselt oleme harjunud need kaks asja omavahel peas otseses seoses hoidma (palk motiveerib mind töötama), siis oleks mõttekas hetkeks palk kõrvale tõsta ja vaadata tööd ennast. Jah, palk jääb ikka oluliseks, sest see on ju vajalik, kuid kuna palgatingimusi me ise jooksvalt mõjutada ei saa, võiksime keskenduda teguritele, mis on meie mõjuulatuses.
Mida me muuta saame?
Kui me ei ole just ettevõtte omanikud, on alati soovitud muudatuste läbiviimiseks piiratud võimalused. See reegel kehtib tegelikult veelgi laiemalt – me ei saa muuta meid ümbritsevaid inimesi ning olukordi, sest inimesed on sellised nagu nad on ja situatsioonid kujunevad selliseks nagu need kujunevad. Mõnikord meeldivad need meile rohkem ja teinekord vähem, kuid parim, mida me omalt poolt teha saame, on märgata ja kujundada teadlikult oma suhtumist nendesse inimestesse ja olukordadesse.
Kõik see, mis toimub aga meie peas, on meie vahetu kontrolli all. Me ei saa muuta seda, kuidas kolleeg meie kõrval istub (juhul, kui see meid häirib), kuid me saame muuta oma suhtumist tema istumisse. Me ei saa muuta seda, missugused tööülesanded juht meile annab, aga me saame muuta, kuidas me need ülesanded iseenda jaoks mõtestame – missuguse tähenduse nendele ülesannetele anname?
Hoiakud, harjumused ja tähendused on kolm olulist faktorit, mille teadlik arendamine meie sisemist motivatsiooni oluliselt mõjutada võivad. See ei ole alati lihtne, sest hoiakud ja harjumused on pikkade aastate jooksul välja kujunenud ning igasugune püüe neid muuta tekitab meis ettevaatlikkust ja ärevust – “Ma ju tean, kuidas see asi käib”, ütleb hääleke meie peas ning ei taha kuidagi seda teistmoodi näha.
Aga just see on koht esimeseks sammuks – oskus lahti lasta veendumustest, mis meid seni on juhtinud ja olema avatud uutele, mis võivad meie maailmakäsitlust avardada ja seestpoolt väljapoole uusi võimalusi pakkuda.
Mida ma teen? vs Miks ma seda teen?
Nagu eespool juttu oli, on üheks vägagi levinud hoiakuks seostada oma töö ainult selle eest saadava tasuga. Sellisel juhul oleme harjunud mõtlema, et minu tööks on näiteks klientidele müümine ja ma saan selle eest 800 eurot palka. Selline mõtteviis keskendub motivatsiooni otsimisel küsimusele
“Mida ma teen?” ja “Mida ma selle eest saan?”.
Kuigi selline mõtteviis on väga levinud ja paljud leiavadki sellest motivatsiooni, võib siin vaatenurka natukene muuta ja küsida endalt hoopis “Miks ma seda tööd teen? Miks meie firma / organisatsioon eksisteerib? Miks inimesed toovad oma raskelt teenitud raha meile, et selle kaudu siis töötajatele palka ning omanikele dividende maksta?”. On ju üsna selge, et ükski inimene ei too oma raha firmasse lihtsalt niisama. Järelikult peab klient saama sellest firmast midagi, mida ta hindab oma rahast kõrgemalt – ta saab sealt enda jaoks midagi väärtuslikku.
Kui “Mida ma teen?” küsimus keskendub funktsionaalsele tegevusele, siis “Miks ma seda tööd teen?” küsimus keskendub väärtuse loomisele. Kumb on motiveerivam ja annab tegutsemiseks rohkem “kütust”? Kas tegevus ise või tegevuse tagajärjel kellegi elu paremaks muutmine? Mis motiveerib näiteks apteekrit rohkem pika tööpäeva lõpus, kui on vaja riiulite vahel jalutada ning emale lapse jaoks õiget rohtu soovitada? Kas rohu valimine ise või mõte sellest, et ta võib päästa lapse elu?
Töö mõtestamiseks ja oma olulisuse teadvustamiseks ning seeläbi enesemotiveerimiseks ei pea olema apteeker või arst. Nagu eespool mainitud, loob iga ametikoht kellelegi väärtust, sest kapitalistlikus majandusruumis ei ole ühelgi ettevõttel võimalik kedagi palgal niisama hoida, vaid klient peab selle kinni maksma (ta ei teeks seda aga ilma, et ta sealt väärtust saaks).
Seega, sõltumata, kas sa oled õpetaja (sa lood oma tööga haridusvõimelist ühiskonda), autovaruosade müügijuht (sa päästad oma tööga inimesi avariidest) või haigla koristaja (sa aitad oma tööga haigeid ravida ja päästa, sest räpases haiglas oleks see ohtlik), lood sa oma tööga kellelegi väga olulist väärtust. Selle meeles pidamine on enesemotiveerimise nurgakivi. Töö mõtestamise käigus ei muutu töö sisu ja iseloom, aga just õige mõte meie peas töö ajal on see, mis meile motivatsiooni annab.
Keskendu saamise asemel rohkem andmisele
Igaüks meist on kogenud andmise rõõmu. Piisab sellest, kui saame kellegi mahakukkunud kinda üles tõsta, kui juba tunneme end heategijana ja päev palju ilusamaks muutub. Me ei saa sellistest tegevustest ise mitte midagi, aga tunneme end siiski hästi. Järelikult on võimalik end motiveerida mitte ainult saamise, vaid ka andmise kaudu. Kui tavapäraselt oleme harjunud keskenduma rohkem saamisele – me tahame saada rohkem palka, tahame saada tunnustust, tahame saada sõpradelt ja abikaasadelt kingitusi – , ja selle läbi rõõmu tundma, siis töö mõtestamine aitab rahuldust leida justnimelt andmisest.
Saamise rõõm on ju alati piiratud (me ei saa ju iga päev palka juurde või uusi asju), kuid andmise rõõmule piiranguid ei ole. Keegi ei saa meid piirata anda iga päev ühele kolleegile kompliment või kliendile tema elu parim lahendus. Kui me teame, et andmine valmistab meile rõõmu, peaksime selleks lihtsalt oma peas vaatenurka tööle muutma – kui muidu motiveerin end palga saamise kaudu, siis miks mitte siia juurde tuua ka andmisest tulenev motivatsioon? Palk jääb oluliseks, kuid nagu artikli alguses juttu oli, on meil palgapäev ainult üks kord kuus. Kahtlemata on see hea tunne, kui palk kontole laekub (mida kõike me nüüd selle eest saame), aga järgmisel päeval palka enam ei laeku. Ehk ongi nüüd aeg keskenduda kuni järgmise palgapäevani andmisele? Milleks aega raisata niisama töötamisele, kui pelgalt vaatenurga muutmise kaudu oleks võimalik sellest kogu aeg sisemist rahuldust ja motivatsiooni leida?
Kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind olemas sisekosmos.ee ja motivaator.ee
Nagu eespool juttu oli, on üheks vägagi levinud hoiakuks seostada oma töö ainult selle eest saadava tasuga. Sellisel juhul oleme harjunud mõtlema, et minu tööks on näiteks klientidele müümine ja ma saan selle eest 800 eurot palka. Selline mõtteviis keskendub motivatsiooni otsimisel küsimusele
“Mida ma teen?” ja “Mida ma selle eest saan?”.
Kuigi selline mõtteviis on väga levinud ja paljud leiavadki sellest motivatsiooni, võib siin vaatenurka natukene muuta ja küsida endalt hoopis “Miks ma seda tööd teen? Miks meie firma / organisatsioon eksisteerib? Miks inimesed toovad oma raskelt teenitud raha meile, et selle kaudu siis töötajatele palka ning omanikele dividende maksta?”. On ju üsna selge, et ükski inimene ei too oma raha firmasse lihtsalt niisama. Järelikult peab klient saama sellest firmast midagi, mida ta hindab oma rahast kõrgemalt – ta saab sealt enda jaoks midagi väärtuslikku.
Kui “Mida ma teen?” küsimus keskendub funktsionaalsele tegevusele, siis “Miks ma seda tööd teen?” küsimus keskendub väärtuse loomisele. Kumb on motiveerivam ja annab tegutsemiseks rohkem “kütust”? Kas tegevus ise või tegevuse tagajärjel kellegi elu paremaks muutmine? Mis motiveerib näiteks apteekrit rohkem pika tööpäeva lõpus, kui on vaja riiulite vahel jalutada ning emale lapse jaoks õiget rohtu soovitada? Kas rohu valimine ise või mõte sellest, et ta võib päästa lapse elu?
Töö mõtestamiseks ja oma olulisuse teadvustamiseks ning seeläbi enesemotiveerimiseks ei pea olema apteeker või arst. Nagu eespool mainitud, loob iga ametikoht kellelegi väärtust, sest kapitalistlikus majandusruumis ei ole ühelgi ettevõttel võimalik kedagi palgal niisama hoida, vaid klient peab selle kinni maksma (ta ei teeks seda aga ilma, et ta sealt väärtust saaks).
Seega, sõltumata, kas sa oled õpetaja (sa lood oma tööga haridusvõimelist ühiskonda), autovaruosade müügijuht (sa päästad oma tööga inimesi avariidest) või haigla koristaja (sa aitad oma tööga haigeid ravida ja päästa, sest räpases haiglas oleks see ohtlik), lood sa oma tööga kellelegi väga olulist väärtust. Selle meeles pidamine on enesemotiveerimise nurgakivi. Töö mõtestamise käigus ei muutu töö sisu ja iseloom, aga just õige mõte meie peas töö ajal on see, mis meile motivatsiooni annab.
Keskendu saamise asemel rohkem andmisele
Igaüks meist on kogenud andmise rõõmu. Piisab sellest, kui saame kellegi mahakukkunud kinda üles tõsta, kui juba tunneme end heategijana ja päev palju ilusamaks muutub. Me ei saa sellistest tegevustest ise mitte midagi, aga tunneme end siiski hästi. Järelikult on võimalik end motiveerida mitte ainult saamise, vaid ka andmise kaudu. Kui tavapäraselt oleme harjunud keskenduma rohkem saamisele – me tahame saada rohkem palka, tahame saada tunnustust, tahame saada sõpradelt ja abikaasadelt kingitusi – , ja selle läbi rõõmu tundma, siis töö mõtestamine aitab rahuldust leida justnimelt andmisest.
Saamise rõõm on ju alati piiratud (me ei saa ju iga päev palka juurde või uusi asju), kuid andmise rõõmule piiranguid ei ole. Keegi ei saa meid piirata anda iga päev ühele kolleegile kompliment või kliendile tema elu parim lahendus. Kui me teame, et andmine valmistab meile rõõmu, peaksime selleks lihtsalt oma peas vaatenurka tööle muutma – kui muidu motiveerin end palga saamise kaudu, siis miks mitte siia juurde tuua ka andmisest tulenev motivatsioon? Palk jääb oluliseks, kuid nagu artikli alguses juttu oli, on meil palgapäev ainult üks kord kuus. Kahtlemata on see hea tunne, kui palk kontole laekub (mida kõike me nüüd selle eest saame), aga järgmisel päeval palka enam ei laeku. Ehk ongi nüüd aeg keskenduda kuni järgmise palgapäevani andmisele? Milleks aega raisata niisama töötamisele, kui pelgalt vaatenurga muutmise kaudu oleks võimalik sellest kogu aeg sisemist rahuldust ja motivatsiooni leida?
Kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind olemas sisekosmos.ee ja motivaator.ee
Motivatsioon on ümbermõtestatud
Nendest neljast olukorrast oleme motiveeritud ainult viimasel juhul. Esimesel juhul puudub nii motivatsioon kui manipulatsioon. Teisel ja kolmandal juhul manipuleeritakse meie käitumisega – me küll ei viitsi minna, aga raha ja hirm panevad meid tegutsema.
Motivatsioon tuleb aga mängu ainult viimasel juhul, sest olukord tekitab meis tunde, et TAHAME seda teha.
Kõik olukorrad, kus teeme midagi pelgalt millegi saamise nimel, on tehtud ilma motivatsioonita. Me oleme nendes olukordades nagu eeslid pildil, kes porgandi järel jooksevad. Me loodame oma porgandi kätte saada, kuid ei teadvusta, et juba üsna varsti pannakse kepi otsa uus porgand, mida jahtima hakata.
Sõltumata, kas sa oled ärijuht, arst, kunstnik, kirjanik, vabatahtlik, turvamees või raamatupidaja, sa oled motiveeritud ainult juhul, kui sa tunned, et sa tahad teha seda, mida sa parajasti teed. Samas näitas hiljutine GALLUPI uuring, et ainult 16% eestlastest on motiveeritud ja pühendunud – nad on entusiastlikud selle üle, mida teevad. Vastukaaluks tunneb 64% eestlastest, et teevad tööd vaid nii palju, et palk välja teenida, ja 20% töötavad teadlikult juba oma tööandjale vastu.
Selline pilt on murettekitav, aga ka paradoksaalne. Murettekitav kindlasti tööandjatele, sest alamotiveeritud töötajad kulutavad otseselt firma raha. Paradoksaalne aga seetõttu, et need 84% alamotiveeritud eestlastest raiskavad lihtsalt oma elu ära.
Me töötame ju kuni 40 aastat oma elust ja kuni 75% oma ärkveloleku ajast. See on kogu meie elu kõige elujõulisem ja ilusam aeg (vahemikus 25-65 eluaastat).
Kas tõesti soovivad need 84 inimest sajast mäletada seda aega kui üht mõttetut ajaraiskamist, mis sai veedetud ainult seepärast, et palka oli vaja teenida (või veel hullem kellelegi teadlikult vastu töötades).
Jah, palka on vaja teenida, aga see ei muuda olematuks fakti, et juhul, kui sa teenid ilma igasuguse entusiasmita 40 aastat lihtsalt palka, siis 80 aastaselt hakkad sa mõtlema, kui mõttetu elu sul tegelikult oli, sest tegid päevast päeva ning aastast aastasse midagi, mille eest sa peale palga mitte midagi muud ei saanud. Sa tegelikult ei soovinud seda teha, aga pidid tegema, sest palka oli vaja teenida. Sa olid sundolukorras, sest kui sa ei oleks piisavalt pingutanud, oleks sind lihtsalt vallandatud.
Nendest neljast olukorrast oleme motiveeritud ainult viimasel juhul. Esimesel juhul puudub nii motivatsioon kui manipulatsioon. Teisel ja kolmandal juhul manipuleeritakse meie käitumisega – me küll ei viitsi minna, aga raha ja hirm panevad meid tegutsema.
Motivatsioon tuleb aga mängu ainult viimasel juhul, sest olukord tekitab meis tunde, et TAHAME seda teha.
Kõik olukorrad, kus teeme midagi pelgalt millegi saamise nimel, on tehtud ilma motivatsioonita. Me oleme nendes olukordades nagu eeslid pildil, kes porgandi järel jooksevad. Me loodame oma porgandi kätte saada, kuid ei teadvusta, et juba üsna varsti pannakse kepi otsa uus porgand, mida jahtima hakata.
Sõltumata, kas sa oled ärijuht, arst, kunstnik, kirjanik, vabatahtlik, turvamees või raamatupidaja, sa oled motiveeritud ainult juhul, kui sa tunned, et sa tahad teha seda, mida sa parajasti teed. Samas näitas hiljutine GALLUPI uuring, et ainult 16% eestlastest on motiveeritud ja pühendunud – nad on entusiastlikud selle üle, mida teevad. Vastukaaluks tunneb 64% eestlastest, et teevad tööd vaid nii palju, et palk välja teenida, ja 20% töötavad teadlikult juba oma tööandjale vastu.
Selline pilt on murettekitav, aga ka paradoksaalne. Murettekitav kindlasti tööandjatele, sest alamotiveeritud töötajad kulutavad otseselt firma raha. Paradoksaalne aga seetõttu, et need 84% alamotiveeritud eestlastest raiskavad lihtsalt oma elu ära.
Me töötame ju kuni 40 aastat oma elust ja kuni 75% oma ärkveloleku ajast. See on kogu meie elu kõige elujõulisem ja ilusam aeg (vahemikus 25-65 eluaastat).
Kas tõesti soovivad need 84 inimest sajast mäletada seda aega kui üht mõttetut ajaraiskamist, mis sai veedetud ainult seepärast, et palka oli vaja teenida (või veel hullem kellelegi teadlikult vastu töötades).
Jah, palka on vaja teenida, aga see ei muuda olematuks fakti, et juhul, kui sa teenid ilma igasuguse entusiasmita 40 aastat lihtsalt palka, siis 80 aastaselt hakkad sa mõtlema, kui mõttetu elu sul tegelikult oli, sest tegid päevast päeva ning aastast aastasse midagi, mille eest sa peale palga mitte midagi muud ei saanud. Sa tegelikult ei soovinud seda teha, aga pidid tegema, sest palka oli vaja teenida. Sa olid sundolukorras, sest kui sa ei oleks piisavalt pingutanud, oleks sind lihtsalt vallandatud.
Kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind olemas
See väide kõlab üleolevalt, aga kuni sa teed asju ilma entusiasmita, kulutad sa oma elu. Isegi, kui sa tunned, et sinu praegune töö ei ole sinu jaoks ideaalne, siis leia üles mingid muud tegurid elus või tööl, mis siiski sulle sära silma tooksid.
Kui sa ei ole motiveeritud töö juures, siis ehk leiad midagi töö kõrval, mis sinus entusiasmi tekitab. Kui sinu töö tundub sulle mõttetu, siis ehk võimaldab see näiteks midagi muud elus korda saata, mis sinu jaoks oluline on.
Ole motiveeritud hobikunstnik, või kirjanik, või pokkerimängija, või lugude jutustaja, või surfar, või lapsevanem. Ükskõik, missuguse tähenduse sa enda elule annad, olgu sellel sügavam tähendus kui lihtsalt, et pean seda tegema. Toogu see sulle sära silmi ja hea enesetunde sinu sisse, sest hea enesetunne sütitab meis häid ideid ja loob vägevaid tulemusi.
Motivatsioon on elujõud meie sees, mis voogab meist läbi ja kannab meid edasi. Kuni me arvame, et oleme motiveeritud ainult millegi välise nimel, oleme tegelikult lõksus. Me ei ole vabad, sest me ei saa sisemist rahulolu ja naudingut sellest, mida teeme. Motivatsioon kannab meid läbi raskuste ja sageli kõrgemale, kui ise arvatagi oskame. Et see aga saaks juhtuda, tuleb langetada teadlik otsus - ma luban endal olla motiveeritud tegemaks seda, mida ma just praegu teen.
Olgu selleks sinu igapäevane töö, sinu hobid või vanema kohustused - tunne, et see on oluline, mida sa teed, see muudab sinu enda ja teiste inimeste elu paremaks, ja see toob sära silmi sulle endale ja nendele, kellele see korda läheb.
Miks sa peaksid seda tegema? Sest juhul, kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind tegelikult olemas. Sa vajud üha sügavamale elu mõttetusse, kuni ükskord saabub lõpp. Ja lõpus võid sa endalt ootamatult küsida:
"Aga mis siis, kui ma elasin kogu oma elu valesti?".
Ja seda meist mitte keegi tõenäoliselt ei soovi.
Pakun vaatamiseks hea ja tabava motivatsiooni-inspiratsiooni video!
See väide kõlab üleolevalt, aga kuni sa teed asju ilma entusiasmita, kulutad sa oma elu. Isegi, kui sa tunned, et sinu praegune töö ei ole sinu jaoks ideaalne, siis leia üles mingid muud tegurid elus või tööl, mis siiski sulle sära silma tooksid.
Kui sa ei ole motiveeritud töö juures, siis ehk leiad midagi töö kõrval, mis sinus entusiasmi tekitab. Kui sinu töö tundub sulle mõttetu, siis ehk võimaldab see näiteks midagi muud elus korda saata, mis sinu jaoks oluline on.
Ole motiveeritud hobikunstnik, või kirjanik, või pokkerimängija, või lugude jutustaja, või surfar, või lapsevanem. Ükskõik, missuguse tähenduse sa enda elule annad, olgu sellel sügavam tähendus kui lihtsalt, et pean seda tegema. Toogu see sulle sära silmi ja hea enesetunde sinu sisse, sest hea enesetunne sütitab meis häid ideid ja loob vägevaid tulemusi.
Motivatsioon on elujõud meie sees, mis voogab meist läbi ja kannab meid edasi. Kuni me arvame, et oleme motiveeritud ainult millegi välise nimel, oleme tegelikult lõksus. Me ei ole vabad, sest me ei saa sisemist rahulolu ja naudingut sellest, mida teeme. Motivatsioon kannab meid läbi raskuste ja sageli kõrgemale, kui ise arvatagi oskame. Et see aga saaks juhtuda, tuleb langetada teadlik otsus - ma luban endal olla motiveeritud tegemaks seda, mida ma just praegu teen.
Olgu selleks sinu igapäevane töö, sinu hobid või vanema kohustused - tunne, et see on oluline, mida sa teed, see muudab sinu enda ja teiste inimeste elu paremaks, ja see toob sära silmi sulle endale ja nendele, kellele see korda läheb.
Miks sa peaksid seda tegema? Sest juhul, kui sa ei ole motiveeritud, ei ole sind tegelikult olemas. Sa vajud üha sügavamale elu mõttetusse, kuni ükskord saabub lõpp. Ja lõpus võid sa endalt ootamatult küsida:
"Aga mis siis, kui ma elasin kogu oma elu valesti?".
Ja seda meist mitte keegi tõenäoliselt ei soovi.
Pakun vaatamiseks hea ja tabava motivatsiooni-inspiratsiooni video!