Vanasti toodeti häid asju. Nüüd toodetakse palju asju….
Tehnikat vahetatakse välja mitmel põhjusel: see ei vasta enam omaniku kõikidele vajadustele ja soovidele, ei ole moekas või läks katki.
Aga kas olete kunagi arutlenud selle üle, et äkki asjad ongi mõeldud katki minema?
20 aastat tagasi soetatud kassettraadio laulab teil garaažis ju siiani nagu ööbik, aga MP3-mängija andis mõne aastaga otsad. Ja sahtlipõhjas vedeleb teil elu esimene mobiiltelefon, mille vahetasite uuema vastu välja ainult sellepärast, et olite vanast torust tüdinenud. Kuigi ta töötaks veel nüüdki, pane ainult akule saba taha.
Moodsaid telefone – eriti kui nad on laste kasutuses – kulub aga nagu mähkmeid. Kas inimesed ei oska enam teha asju, mis kestaks?
Remondimeestel tööd jätkub, ehkki paljude kodumasinate puhul võib remont olla peaaegu sama kallis kui uue ostmine, ei saa remondimehed töö puudumise üle kurta.
Miks ikkagi paistab, et vanasti oli tehnika vastupidavam? See ei ole ju päris lapsepõlves-oli-rohi-rohelisem-jutt, sest 20 aastat tagasi ostetud makk tõesti töötab, nagu ka 15aasta tagune mobiil. (Pätsu-aegsetest seinatelefonidest ja õmblusmasinatest rääkimata.)
Tehnikat vahetatakse välja mitmel põhjusel: see ei vasta enam omaniku kõikidele vajadustele ja soovidele, ei ole moekas või läks katki.
Aga kas olete kunagi arutlenud selle üle, et äkki asjad ongi mõeldud katki minema?
20 aastat tagasi soetatud kassettraadio laulab teil garaažis ju siiani nagu ööbik, aga MP3-mängija andis mõne aastaga otsad. Ja sahtlipõhjas vedeleb teil elu esimene mobiiltelefon, mille vahetasite uuema vastu välja ainult sellepärast, et olite vanast torust tüdinenud. Kuigi ta töötaks veel nüüdki, pane ainult akule saba taha.
Moodsaid telefone – eriti kui nad on laste kasutuses – kulub aga nagu mähkmeid. Kas inimesed ei oska enam teha asju, mis kestaks?
Remondimeestel tööd jätkub, ehkki paljude kodumasinate puhul võib remont olla peaaegu sama kallis kui uue ostmine, ei saa remondimehed töö puudumise üle kurta.
Miks ikkagi paistab, et vanasti oli tehnika vastupidavam? See ei ole ju päris lapsepõlves-oli-rohi-rohelisem-jutt, sest 20 aastat tagasi ostetud makk tõesti töötab, nagu ka 15aasta tagune mobiil. (Pätsu-aegsetest seinatelefonidest ja õmblusmasinatest rääkimata.)
Šveitsi elektroonikaekspert Felice Suglia tõestas mõni aeg tagasi, et elektroonikat valmistatakse tänapäeval meelega sellisena, et ta lühikese kasutusaja järel üles ütleks. Suglia lammutas nimelt ajalehe Le Temps tarbeks koost lahti televiisori, kus kehvasti kuumust taluvad kondensaatorid olid meelega joodetud kuumenevate detailide külge.
On teada ka juhtumeid, kus printeritesse või kohvimasinatesse on sisse ehitatud spetsiaalsed arvestid, mis tagavad, et printer lakkab töötamast 18 000 väljatrüki või kohvimasin 3000 kohvikannu järel. Ja siis avastad veel oma taskust mobiiltelefoni, Hiinas valmistatud ZTE Blade, mis lakkas akut laadimast koheselt garantiiaja lõppedes.
Tootjad loomulikult ei tunnista, et nad oma toodangut meelega saboteeriks, aga üritades oma valmistatud asju klientidele taskukohasemaks muuta on nad ilmselgelt asunud ka eelistama odavamaid ja vähem kvaliteetseid detaile. Nad on juba arvestanudki oma äriplaanides sellega, et klient on valmis rikki läinud seadme asemel kohe järgmist ja uuemat ostma.
Üks levinumaid variante on nii, et toode on tehtud selliseks, et tema remont on võimatu - üksikdetaile ei anna vahetada ja kui ka väiksem rike ilmneb, tuleb kogu asi prügimäele saata. Samas, on ka neid, kes reklaamivad oma tooteid, mis peaks vastu kogu kliendi eluaja - aga kaua sa endaga koos vananevat asja ikka kasutad.
On teada ka juhtumeid, kus printeritesse või kohvimasinatesse on sisse ehitatud spetsiaalsed arvestid, mis tagavad, et printer lakkab töötamast 18 000 väljatrüki või kohvimasin 3000 kohvikannu järel. Ja siis avastad veel oma taskust mobiiltelefoni, Hiinas valmistatud ZTE Blade, mis lakkas akut laadimast koheselt garantiiaja lõppedes.
Tootjad loomulikult ei tunnista, et nad oma toodangut meelega saboteeriks, aga üritades oma valmistatud asju klientidele taskukohasemaks muuta on nad ilmselgelt asunud ka eelistama odavamaid ja vähem kvaliteetseid detaile. Nad on juba arvestanudki oma äriplaanides sellega, et klient on valmis rikki läinud seadme asemel kohe järgmist ja uuemat ostma.
Üks levinumaid variante on nii, et toode on tehtud selliseks, et tema remont on võimatu - üksikdetaile ei anna vahetada ja kui ka väiksem rike ilmneb, tuleb kogu asi prügimäele saata. Samas, on ka neid, kes reklaamivad oma tooteid, mis peaks vastu kogu kliendi eluaja - aga kaua sa endaga koos vananevat asja ikka kasutad.
Niisiis järjekordne vandenõu -asjade planeeritud vananemine või teisisõnu kavandatud aegumine (planned obsolescence).Ehk siis vähem kestvate materjalide kasutamine tootedisainis, et tagada jätkuv tarbijanõudlus.
Vandenõu? Meid ümbritsevad vandenõuteooriad, millest üks on hullem kui teine ning enamik tavakodanike muigab üleolevalt kuuldes jutte massoonidest, lennukitelt pihustavatest keemiapilvedest ning rahvusvahelise kapitalismi katsetest meid kõiki orjastada.
Kuigi suur osa nendest teooriatest kuuluvad õnneks siiski ulmevaldkonda, on halb uudis see, et tegelik elu on kohati veel koledam, kui vandenõuteoreetikud oma kõige hullemas unenäos võiksid ette kujutada.
Mis siis on-asjade kavandatud aegumine? Kas tegu on legendiga või ongi see tootjate vandenõu tarbijate vastu, et suurenada kasumit . Pole otstarbekas toota asju kestma. Palju tulusam on toota asju mis teatud aja möödudes (loe garantiiaja lõppu) enda välja vahetamist nõuavad. Planeeritud selles mõttes, et tootja näeb juba toodet kujundades ette, kaua see võiks tarbija käes kesta.
Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega.
Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Selgub, et tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks!
Kas meid petetakse? Muidugi! Kas see häirib meid? Sina otsustad selle üle!
Hõõglambist on patenteeritud versioon, mille põlemisaeg on 100 000 tundi! Keegi aga ei tooda neid… Varasematel aegadel hõõglambid pidasid vastu isalt pojale. Selle tõestuseks on lamp, mis põleb Californias Livermore´i tuletõrjedepoos praegugi veel, tema eaks on rohkem, kui 110 aastat!
Juba 1920-aastatel tulid lambitootjad järeldusele, et pikaaegsete lampide tootmine ei ole kasulik. Moodustati tootjate kartell ja ühiselt otsustati toota lampe, millel püõlemisaeg vaid 1000 tundi ja kuldpead pandi nuputama, kuidas toodet kehvemaks ja vähem vastupidavaks teha. Tavalisele liinitüõüõlisele oli see rüõüõmusüõnum – lampe tarbiti sellest ajast alates rohkem, tüõüõkohad säilisid jne. Pandora laegas oli sellega ühiselt avatud…
Lambitootjate jalajälgedes jätkas samas vaimus kogu turumajandus . Tooteiga on paar aastat ja remontida seda praktiliselt on vüõimatu…
Vandenõu? Meid ümbritsevad vandenõuteooriad, millest üks on hullem kui teine ning enamik tavakodanike muigab üleolevalt kuuldes jutte massoonidest, lennukitelt pihustavatest keemiapilvedest ning rahvusvahelise kapitalismi katsetest meid kõiki orjastada.
Kuigi suur osa nendest teooriatest kuuluvad õnneks siiski ulmevaldkonda, on halb uudis see, et tegelik elu on kohati veel koledam, kui vandenõuteoreetikud oma kõige hullemas unenäos võiksid ette kujutada.
Mis siis on-asjade kavandatud aegumine? Kas tegu on legendiga või ongi see tootjate vandenõu tarbijate vastu, et suurenada kasumit . Pole otstarbekas toota asju kestma. Palju tulusam on toota asju mis teatud aja möödudes (loe garantiiaja lõppu) enda välja vahetamist nõuavad. Planeeritud selles mõttes, et tootja näeb juba toodet kujundades ette, kaua see võiks tarbija käes kesta.
Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega.
Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Selgub, et tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks!
Kas meid petetakse? Muidugi! Kas see häirib meid? Sina otsustad selle üle!
Hõõglambist on patenteeritud versioon, mille põlemisaeg on 100 000 tundi! Keegi aga ei tooda neid… Varasematel aegadel hõõglambid pidasid vastu isalt pojale. Selle tõestuseks on lamp, mis põleb Californias Livermore´i tuletõrjedepoos praegugi veel, tema eaks on rohkem, kui 110 aastat!
Juba 1920-aastatel tulid lambitootjad järeldusele, et pikaaegsete lampide tootmine ei ole kasulik. Moodustati tootjate kartell ja ühiselt otsustati toota lampe, millel püõlemisaeg vaid 1000 tundi ja kuldpead pandi nuputama, kuidas toodet kehvemaks ja vähem vastupidavaks teha. Tavalisele liinitüõüõlisele oli see rüõüõmusüõnum – lampe tarbiti sellest ajast alates rohkem, tüõüõkohad säilisid jne. Pandora laegas oli sellega ühiselt avatud…
Lambitootjate jalajälgedes jätkas samas vaimus kogu turumajandus . Tooteiga on paar aastat ja remontida seda praktiliselt on vüõimatu…
Teema on tuttav meile ju ka nailonsukkpükstest, mis algselt toodeti väga vastupdavateks. Tootjad siiski avastasid, et tegid vea: müüginumbrid ei saa kasvada, kui iga naine vajab vaid ühe paari sukkpükse!
Nii antigi käsk valmistajatele toota neid esialgsest kehvema kvaliteediga. Ja kõik me oleme hädas olnud õrnade sukkpükstega, mis tihti juba esimesel kandmisel katki lähevad!
Nii antigi käsk valmistajatele toota neid esialgsest kehvema kvaliteediga. Ja kõik me oleme hädas olnud õrnade sukkpükstega, mis tihti juba esimesel kandmisel katki lähevad!
Liigub hulganisti teooriaid, mis kahtlustavad, et tootjad ehitavad aparaadid nimme vähevastupidavaks või koguni end ise hävitavaks. No umbes nii, et printer loeb vaikselt kokku, mitu lehte ta prindib ja konkreetse hulga järel kustutab ära jupikese tarkvaraprogrammi ning näitab error’it. Printeri omanikul ei jää muud üle, kui marssida poodi uue masina järele – kui ta pole just nii jonnakas ja tark, et oskab laiast internetist vajamineva programmijupi ise üles leida.
Kavandatud aegumine on mitmel põhjusel murettekitav. See vähendab tarbekaupade kasutusiga, samas suurendab ressursside kasutust ning käideldavate jäätmete hulka. Kavandatud aegumist kasutatakse enamasti just nimelt müüginumbrite suurendamiseks − luues tahtlikult pidevat vajadust ja tarbekaupu, mida ei saa parandada. Lühidalt: kauakestev, heast materjalist ja kalli spetsialisti poolt kõrgkvaliteetselt kokku pandud masin on masstootmiseks liiga kallis.
Tavakasutaja tarbeks meisterdatud aparaadi puhul otsitakse optimaalset kvaliteeti: et see oleks taskukohane ja töötaks kindlasti oma garantiiaja ära. Ja siingi saab vahet teha päris odavatel ja natuke kallimatel kaubamärkidel.
Kui vaadata keskkonna seisukohast, siis tarbime me praegu, kui aastas kasutatakse u 60 miljardit tonni toorainet, 50 % rohkem loodusvarasid kui 30 aastat tagasi. Eurooplane tarbib 43 kg loodusvarasid päevas, samas kui aafriklase kohta on sama näitaja 10 kg. Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul saavad 1999. aasta tasemete põhjal praeguse esmatootmise iga-aastase 2 %lise kasvu juures vase-, plii-, nikli-, hõbeda-, tina- ja tsingivarud läbi 30 aasta ning alumiiniumi ja rauavarud 60–80 aasta jooksul. Seega napib üha rohkem materjale.
Lisaks toodetakse igal aastal Euroopas 10 miljonit tonni elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid (2012. aasta andmetel) ning see arv peaks jõudma 2020. aastal 12 miljonini.
Ringlussevõtu ja innovatsioonipoliitika kõrval tuleks võitluses kavandatud aegumisega toetada ELi uues, 13. augustil 2012. aastal jõustunud direktiivis sätestatud jäätmete toormekasutuse poliitikat.
Mõningate uuringute järgi on kodumasina keskmine kasutusiga tänapäeval 6–8 aastat, samas kui 20 aasta tagasi oli see iga 10–12 aastat. Tarbijad võivad õigustatult küsida, miks on toodete kasutusiga vähenenud, kui kõikjal edendatakse innovatsiooni? Eurooplaste usaldust tüõüõstusesse on kasvatatud pika aja jooksul ja kavandatud aegumisega on see kadumas.
Ajal, mil peaaegu kõik arvamusküsitlused näitavad rahva ja tööstuse vahelist tohutut lõhet, on selge, et kiire rikkiminek ja võimatu parandamine ei paranda tarbijate suhtumist ettevõtetesse. See selgitab, miks
92 % inimestest pooldavad, et toote kasutusiga (või kasutuskordade arv) oleks tootele märgitud.
Kavandatud aegumine on mitmel põhjusel murettekitav. See vähendab tarbekaupade kasutusiga, samas suurendab ressursside kasutust ning käideldavate jäätmete hulka. Kavandatud aegumist kasutatakse enamasti just nimelt müüginumbrite suurendamiseks − luues tahtlikult pidevat vajadust ja tarbekaupu, mida ei saa parandada. Lühidalt: kauakestev, heast materjalist ja kalli spetsialisti poolt kõrgkvaliteetselt kokku pandud masin on masstootmiseks liiga kallis.
Tavakasutaja tarbeks meisterdatud aparaadi puhul otsitakse optimaalset kvaliteeti: et see oleks taskukohane ja töötaks kindlasti oma garantiiaja ära. Ja siingi saab vahet teha päris odavatel ja natuke kallimatel kaubamärkidel.
Kui vaadata keskkonna seisukohast, siis tarbime me praegu, kui aastas kasutatakse u 60 miljardit tonni toorainet, 50 % rohkem loodusvarasid kui 30 aastat tagasi. Eurooplane tarbib 43 kg loodusvarasid päevas, samas kui aafriklase kohta on sama näitaja 10 kg. Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul saavad 1999. aasta tasemete põhjal praeguse esmatootmise iga-aastase 2 %lise kasvu juures vase-, plii-, nikli-, hõbeda-, tina- ja tsingivarud läbi 30 aasta ning alumiiniumi ja rauavarud 60–80 aasta jooksul. Seega napib üha rohkem materjale.
Lisaks toodetakse igal aastal Euroopas 10 miljonit tonni elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid (2012. aasta andmetel) ning see arv peaks jõudma 2020. aastal 12 miljonini.
Ringlussevõtu ja innovatsioonipoliitika kõrval tuleks võitluses kavandatud aegumisega toetada ELi uues, 13. augustil 2012. aastal jõustunud direktiivis sätestatud jäätmete toormekasutuse poliitikat.
Mõningate uuringute järgi on kodumasina keskmine kasutusiga tänapäeval 6–8 aastat, samas kui 20 aasta tagasi oli see iga 10–12 aastat. Tarbijad võivad õigustatult küsida, miks on toodete kasutusiga vähenenud, kui kõikjal edendatakse innovatsiooni? Eurooplaste usaldust tüõüõstusesse on kasvatatud pika aja jooksul ja kavandatud aegumisega on see kadumas.
Ajal, mil peaaegu kõik arvamusküsitlused näitavad rahva ja tööstuse vahelist tohutut lõhet, on selge, et kiire rikkiminek ja võimatu parandamine ei paranda tarbijate suhtumist ettevõtetesse. See selgitab, miks
92 % inimestest pooldavad, et toote kasutusiga (või kasutuskordade arv) oleks tootele märgitud.
Kas mina, kui tarbija, saan midagi ära teha?
Kuigi tervet turumajandust juhtivat trendi on praktiliselt võimatu vältida, leidub mitmeid mooduseid selle tõttu oma rahakoti kergendamisest hoiduda.
1. Üheks võimaluseks süsteemi võita on mitte kaasa mängida. Sellest tuleneb ka esimene nõuanne, milleks on kasutatud asjade ostmine.
Kasutatud tehnika on oluliselt odavam kui uus.
Valikul tuleks eelistada kehtiva garantiiga tooteid – teinekord on võimalik äriklassi seadmete (sülearvutid) garantiiaega pikendada suhteliselt väikese tasu eest. Parem on ka osta seade, millel on olnud vaid üks omanik, kes selle eest hästi hoolt kandis. Välised defektid nagu kriimud ja mõlgid langetavad oluliselt hinda, kuid räägivad ka ohumärkidest: kriimud vähem, mõlgid rohkem.
2. Kavaliteetse kauba eelistamine. Sageli on kasulikum teha suurem ühekordne väljaminek näiteks kallima ja kvaliteetsema printeri soetamiseks. Lõppkokkuvõttes kujuneb see aga tänu pikemale elueale ja täitekassettide arvule soodsamaks.
Oluliselt vastupidavamad kui kehva ehituskvaliteedi ja painduva kerega sülearvutid on näiteks äriklassi arvutid. Kvaliteetsete toodete tavaliselt kõrgem hind kujuneb kuluka arendustegevuse, vastupidavate materjalide kasutamise ning tihedas konkurentsis püsimise tulemusena. Hinna poolest konkureerivad firmad peavad aga tagama edu saavutamiseks ülima efektiivsuse, mis tähendab kulude kärpimist kvaliteedi arvelt mitmel võimalikul viisil.
3. Hinna loogikat võib laiendada paljudele toodetele, kuid selle võimalikult täpseks kasutamiseks tuleb rakendada kolmandat nõuannet: eriti tähtis on alati uurida, kas kallim on ikka parem ja vastupidavam, kuna turul leidub ka kvaliteedi seisukohalt hulgaliselt ülehinnatud tooteid. Samuti tasub lugeda internetist sama toote kasutajate ülevaateid ning uurida probleeme, mis teistel kasutajatel seadmega tekkinud on. Sel moel saab teada tüüpvead ja toodete nõrgad küljed ning omakorda teha informeeritud otsuse.
Mõned tüüpvead võivad olla kergelt parandatavad ning selle teadmisega võib osta kasutatud konkreetse veaga seadme, et see korda teha. Internetis on rohkelt informatsiooni ka seadmete omal käel parandamise ning uuendamise kohta. Kuigi tehnikat üldiselt terveks eluks ei osteta, leidub internetis kommuune, kus keskendutakse kauakestva tehnoloogia leidmisele ja soovitamisele.
4. Seadmete omal käel parandamine ja uuendamine. Põhilisteks tihedat vahetamist vajavateks seadmeteks on väiksemad ja nutikamad seadmed (mobiiltelefon, sülearvuti), mille komponendid on sel moel kokku pandud, et nende parandamine on tihti väga raske.
Selline uurimine ja käsitüõüõ ei ole muidugi kõigile meeltmööda, kuid see on võimalus inimestele, kellel huvi või vajadust. Ostes sülearvuti kauemaks kui kaheks aastaks, peab tulevikus igal juhul arvestama kõvaketta ning aku asendamisega. Ka sülearvuti protsessori saab odavalt ja vähese vaevaga parema vastu vahetada. Soovitatav on valida sülearvutitootja, kellel ei ole olnud palju probleeme emaplaadi riketega, kus katki lähevad just transistorid. Täielikult vältida on sellist emaplaati muidugi võimatu, sest kvaliteet võib tootesiseselt varieeruda.
5. Viiendaks nõuandeks on kannatlikkus. Kuigi uue tehnoloogia soetamise ahvatlus võib olla suur, oleks iga ostuga soovitatav mõned kuud oodata. Isegi ilma eelneva pahatahtliku kavatsuseta ei ole kõik uued tooted alati väga hästi läbi mõeldud. Sellega kaasnevad aga probleemid, mida garantii ei kata ja tootja tunnistada ei taha.
Näiteks segavad kasutajaid halvasti paigutatud nupud, kergelt mõranev ekraan või vetruv klaviatuur. Need probleemid ilmnevad tihtipeale vähem kui poole aasta jooksul. Levinud defektide puhul tehakse tagasikutsumine või vahetus, mis mõnele küll meeltmööda (praak vahetatakse uue seadme vastu), kuid teisele lisatüli.
6. Oma vajaduste täpne hindama õppimine. Vaadates sedasama telefonisahtlit, mõelge tagasi, kas oli ikka seda järgmist telefoni tarvis, mis nüüd seal sahtlis lebab. Väga lihtne on tüdineda sellest, mis juba mõnda aega kasutusel olnud ja kulumismärke näitab ning uue põlvkonna kaunis disain ja mõned lisafunktsioonid tunduvad palju paremad. Milline eelis on värvilistel ikoonidel mustvalgete ees on tagantjärele võib-olla raske öelda.
Eemaldage end emotsioonidest, mis valdavad reklaame nähes, kus kaunid inimesed näitavad kui fantastiliseks mingi vidin elu teeb – tõenäoliselt suudab seda ka eelmise generatsiooni seade! Mõelge, kuidas teeks uus seade teie elu reaalselt paremaks ning kas see on oma hinda väärt. Rahu võib anda ka teadmine, et sellele järgneb tõenäoliselt õige pea veelgi parem ja võimsam seade.
Miks suur osa inimesi jälgib ja järgib moodi, kuigi rääkida saab nii 30 eurot kui 300 eurot maksva telefoniga? Ja tuule eest kaitsevad ühtemoodi nii tavalised kui ka Swarovski kristallidega ehitud ning disaineri poolt nägusalt narmendavaks kisutud teksapüksid.
Moodi väga kitsas mõttes (et ma tõesti ei saa eelmise kevade kingadega sel kevadel käia, sest satun naerualuseks) minu arvates väga paljud ei järgi.
Moefriiklus on pigem meediatoode, mis elab oma elu ajakirjade veergudel.
Kuigi tervet turumajandust juhtivat trendi on praktiliselt võimatu vältida, leidub mitmeid mooduseid selle tõttu oma rahakoti kergendamisest hoiduda.
1. Üheks võimaluseks süsteemi võita on mitte kaasa mängida. Sellest tuleneb ka esimene nõuanne, milleks on kasutatud asjade ostmine.
Kasutatud tehnika on oluliselt odavam kui uus.
Valikul tuleks eelistada kehtiva garantiiga tooteid – teinekord on võimalik äriklassi seadmete (sülearvutid) garantiiaega pikendada suhteliselt väikese tasu eest. Parem on ka osta seade, millel on olnud vaid üks omanik, kes selle eest hästi hoolt kandis. Välised defektid nagu kriimud ja mõlgid langetavad oluliselt hinda, kuid räägivad ka ohumärkidest: kriimud vähem, mõlgid rohkem.
2. Kavaliteetse kauba eelistamine. Sageli on kasulikum teha suurem ühekordne väljaminek näiteks kallima ja kvaliteetsema printeri soetamiseks. Lõppkokkuvõttes kujuneb see aga tänu pikemale elueale ja täitekassettide arvule soodsamaks.
Oluliselt vastupidavamad kui kehva ehituskvaliteedi ja painduva kerega sülearvutid on näiteks äriklassi arvutid. Kvaliteetsete toodete tavaliselt kõrgem hind kujuneb kuluka arendustegevuse, vastupidavate materjalide kasutamise ning tihedas konkurentsis püsimise tulemusena. Hinna poolest konkureerivad firmad peavad aga tagama edu saavutamiseks ülima efektiivsuse, mis tähendab kulude kärpimist kvaliteedi arvelt mitmel võimalikul viisil.
3. Hinna loogikat võib laiendada paljudele toodetele, kuid selle võimalikult täpseks kasutamiseks tuleb rakendada kolmandat nõuannet: eriti tähtis on alati uurida, kas kallim on ikka parem ja vastupidavam, kuna turul leidub ka kvaliteedi seisukohalt hulgaliselt ülehinnatud tooteid. Samuti tasub lugeda internetist sama toote kasutajate ülevaateid ning uurida probleeme, mis teistel kasutajatel seadmega tekkinud on. Sel moel saab teada tüüpvead ja toodete nõrgad küljed ning omakorda teha informeeritud otsuse.
Mõned tüüpvead võivad olla kergelt parandatavad ning selle teadmisega võib osta kasutatud konkreetse veaga seadme, et see korda teha. Internetis on rohkelt informatsiooni ka seadmete omal käel parandamise ning uuendamise kohta. Kuigi tehnikat üldiselt terveks eluks ei osteta, leidub internetis kommuune, kus keskendutakse kauakestva tehnoloogia leidmisele ja soovitamisele.
4. Seadmete omal käel parandamine ja uuendamine. Põhilisteks tihedat vahetamist vajavateks seadmeteks on väiksemad ja nutikamad seadmed (mobiiltelefon, sülearvuti), mille komponendid on sel moel kokku pandud, et nende parandamine on tihti väga raske.
Selline uurimine ja käsitüõüõ ei ole muidugi kõigile meeltmööda, kuid see on võimalus inimestele, kellel huvi või vajadust. Ostes sülearvuti kauemaks kui kaheks aastaks, peab tulevikus igal juhul arvestama kõvaketta ning aku asendamisega. Ka sülearvuti protsessori saab odavalt ja vähese vaevaga parema vastu vahetada. Soovitatav on valida sülearvutitootja, kellel ei ole olnud palju probleeme emaplaadi riketega, kus katki lähevad just transistorid. Täielikult vältida on sellist emaplaati muidugi võimatu, sest kvaliteet võib tootesiseselt varieeruda.
5. Viiendaks nõuandeks on kannatlikkus. Kuigi uue tehnoloogia soetamise ahvatlus võib olla suur, oleks iga ostuga soovitatav mõned kuud oodata. Isegi ilma eelneva pahatahtliku kavatsuseta ei ole kõik uued tooted alati väga hästi läbi mõeldud. Sellega kaasnevad aga probleemid, mida garantii ei kata ja tootja tunnistada ei taha.
Näiteks segavad kasutajaid halvasti paigutatud nupud, kergelt mõranev ekraan või vetruv klaviatuur. Need probleemid ilmnevad tihtipeale vähem kui poole aasta jooksul. Levinud defektide puhul tehakse tagasikutsumine või vahetus, mis mõnele küll meeltmööda (praak vahetatakse uue seadme vastu), kuid teisele lisatüli.
6. Oma vajaduste täpne hindama õppimine. Vaadates sedasama telefonisahtlit, mõelge tagasi, kas oli ikka seda järgmist telefoni tarvis, mis nüüd seal sahtlis lebab. Väga lihtne on tüdineda sellest, mis juba mõnda aega kasutusel olnud ja kulumismärke näitab ning uue põlvkonna kaunis disain ja mõned lisafunktsioonid tunduvad palju paremad. Milline eelis on värvilistel ikoonidel mustvalgete ees on tagantjärele võib-olla raske öelda.
Eemaldage end emotsioonidest, mis valdavad reklaame nähes, kus kaunid inimesed näitavad kui fantastiliseks mingi vidin elu teeb – tõenäoliselt suudab seda ka eelmise generatsiooni seade! Mõelge, kuidas teeks uus seade teie elu reaalselt paremaks ning kas see on oma hinda väärt. Rahu võib anda ka teadmine, et sellele järgneb tõenäoliselt õige pea veelgi parem ja võimsam seade.
Miks suur osa inimesi jälgib ja järgib moodi, kuigi rääkida saab nii 30 eurot kui 300 eurot maksva telefoniga? Ja tuule eest kaitsevad ühtemoodi nii tavalised kui ka Swarovski kristallidega ehitud ning disaineri poolt nägusalt narmendavaks kisutud teksapüksid.
Moodi väga kitsas mõttes (et ma tõesti ei saa eelmise kevade kingadega sel kevadel käia, sest satun naerualuseks) minu arvates väga paljud ei järgi.
Moefriiklus on pigem meediatoode, mis elab oma elu ajakirjade veergudel.
Mida toob tulevik?
Võimalik, et uute tehnoloogiate ilmudes hakkavad seadmed veel kiiremini ajast maha jääma. Teiseks võimaluseks on tehnoloogia arengu aeglustumine teatud "pudelikaelade" pärast ning võib juhtuda, et haruldased tootmiseks vajalikud materjalid muutuvad veelgi haruldasemaks ning kallimaks.
Arengu peatumine tähendaks, et tooted peavad veelgi kiiremini katki minema, ressursside piiramine aga seda, et tehnika muutub oluliselt kallimaks.
Positiivse tulevikuversioonina võib tehnoloogia arengu aeglustumine meid aga viia tagasi hoopis maailma, kus uuema põlvkonna toodetel puuduvad olulised lisaväärtused, mis ajendaks inimesi uusi seadmeid ostma. Sellises majanduses õitsevad kõrgtehnoloogilised parandustöökojad ja prügimäed võtavad vastu vähem e-jäätmeid. Selline ühiskond oleks vastand praegu kujutletud maailmale.
Kui te pole veel näinud dokumentaalvideot nimega ”Hõõglambipettus” , tasub see vaatamist nüüd ja siin. Seda on lausa rõõm vaadata, kuna teemat on käsitletud laialt ja huvitavalt, olemas ka soomekeelne tölgee. Head ja armsat vana hõõglampi on videos kasutatud vaid ühe näitena, mis sattus kavandatud aegumise esimeseks ohvriks. Seega on seda näidet sobiv kasutada ka video pealkirjas
Tegelikult pole ju allolevas videos räägitu mingi üllatus, kuid ehmatav on see, kui mastaapselt seda tehakse. Sealjuures pole tegemist ka mingisuguse illegaalse tegevusega, kuid kuna isegi pole tehtud katset seda kuidagigi pidurdada, siis annab see aimu sellest, kuivõrd poliitikud suurfirmade peost söövad.
Kui aga elektripirni juurde tagasi tulla, siis minu meelest annab see video kaudselt vastuse ka küsimusele, miks me ei või enam kasutada tavalisi hõõgpirne vaid peame ostma kalleid säästupirne, mille rahaline sääst on enam kui küsitav.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) alustas võitlust nähtuse vastu koodnimega „toodete kavandatud aegumine“, mis lihtsustatult tähendab seda, et majanduses luuakse tahtlikult pidevat vajadust ja tarbekaupu, mida ei saa parandada ning tuleb osta uus.
EMSK pani kokku omaalgatusliku arvamuse pealkirjaga „Säästvama tarbimise poole: tööstuskauba kasutusiga ja usalduse taastamine tarbijate teavitamise teel“ ja esitas selle EL insitutsioonidele.
Nüüd aga lubatud video (soomekeelsete subtiitritega).
Võimalik, et uute tehnoloogiate ilmudes hakkavad seadmed veel kiiremini ajast maha jääma. Teiseks võimaluseks on tehnoloogia arengu aeglustumine teatud "pudelikaelade" pärast ning võib juhtuda, et haruldased tootmiseks vajalikud materjalid muutuvad veelgi haruldasemaks ning kallimaks.
Arengu peatumine tähendaks, et tooted peavad veelgi kiiremini katki minema, ressursside piiramine aga seda, et tehnika muutub oluliselt kallimaks.
Positiivse tulevikuversioonina võib tehnoloogia arengu aeglustumine meid aga viia tagasi hoopis maailma, kus uuema põlvkonna toodetel puuduvad olulised lisaväärtused, mis ajendaks inimesi uusi seadmeid ostma. Sellises majanduses õitsevad kõrgtehnoloogilised parandustöökojad ja prügimäed võtavad vastu vähem e-jäätmeid. Selline ühiskond oleks vastand praegu kujutletud maailmale.
Kui te pole veel näinud dokumentaalvideot nimega ”Hõõglambipettus” , tasub see vaatamist nüüd ja siin. Seda on lausa rõõm vaadata, kuna teemat on käsitletud laialt ja huvitavalt, olemas ka soomekeelne tölgee. Head ja armsat vana hõõglampi on videos kasutatud vaid ühe näitena, mis sattus kavandatud aegumise esimeseks ohvriks. Seega on seda näidet sobiv kasutada ka video pealkirjas
Tegelikult pole ju allolevas videos räägitu mingi üllatus, kuid ehmatav on see, kui mastaapselt seda tehakse. Sealjuures pole tegemist ka mingisuguse illegaalse tegevusega, kuid kuna isegi pole tehtud katset seda kuidagigi pidurdada, siis annab see aimu sellest, kuivõrd poliitikud suurfirmade peost söövad.
Kui aga elektripirni juurde tagasi tulla, siis minu meelest annab see video kaudselt vastuse ka küsimusele, miks me ei või enam kasutada tavalisi hõõgpirne vaid peame ostma kalleid säästupirne, mille rahaline sääst on enam kui küsitav.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) alustas võitlust nähtuse vastu koodnimega „toodete kavandatud aegumine“, mis lihtsustatult tähendab seda, et majanduses luuakse tahtlikult pidevat vajadust ja tarbekaupu, mida ei saa parandada ning tuleb osta uus.
EMSK pani kokku omaalgatusliku arvamuse pealkirjaga „Säästvama tarbimise poole: tööstuskauba kasutusiga ja usalduse taastamine tarbijate teavitamise teel“ ja esitas selle EL insitutsioonidele.
Nüüd aga lubatud video (soomekeelsete subtiitritega).